Vagula verised varbad 10.06

Järvere nimi on Järvere, sest see asub järve ääres, Vagula järve ääres. Vagula on Tamula suurem vend või ema, kunagi olid nad ka väikse nabanöörikanali kaudu ühendatud, aga praegusel ajal pole enam kuulnud, et keegi sealt läbi sõidaks. Vagula on suur järv ja sel suvel on tema jaoks olnud liiga vähe päikselisi päevi, vesi oli väga külm. Aga kui juba tulime, siis pidi ikka vees ka ära käima.

Ilm oli tuuline, aga õhk oli soe. Järvere ujumiskohas oli täitsa mõnus liivarand ja rajake, autoga saab sõita järvele kõige lähemale läbi inimeste hoovide keerates ära bussijaama tagant, aga meie sõitsime läbi mõisapargi ja peatusime veeteede infotahvli juures.

Paari meetri kaugusel kaldast oli põhi mõnus ja liivane, aga siis hakkas seda katma meie jaoks müstiline karpidekiht. Need olid väiksemad kui järvekarbid ja kasvasid kobaras koos, võib-olla oskab keegi loodusnutikam selgitada, mis need on. Nende karpide või mingi muu prahi otsa astus aga minu sõbranna ning torkas varba veriseks.

Teisel pool järve pesitsesid luiged, kalda ääres õitsesid vesikupud, aga tema meelest polnud see ujumaskäik kindlasti enam nii tore. Teised olid ikkagi rõõmsad ja oli tore leida avastamiseks nii suur ja kodu lähedal asuv järv.

Twin power

Vesikupunupuke

Veidrad mõrvarlikult teravad kobardunud minikarbid järvepõhjast