Viimaseks sajandaks järveks jätsin Pühajärve. See on igas mõttes vahva ja tore järv, aga ujunud ma selles varem polnudki. Pühajärves on palju saari ning ühe selle saare järgi on pandud minu esivanemale perekonnanimi. Lisaks on Pühajärv õnnistatud viimati Eestis käinud dalai-lama poolt. Pühajärve spaa taga on liivarand, mis oli perfektne supluseks ning me polnud ainsad, kes seda küllalt jahedal õhtupoolikul arvasid. Rannaliiv paistis olevat just hiljuti sinna toodud, pealmine kiht oli kõva, aga sellest läbi astudes oli all muda ja vesi. Sellesse liiva joonistasin uhke numbri sada. Hiljem, kui pubis tähistasime, kuulsime turiste rääkimas, et huvitav, miks randa 100 oli joonistatud ning nad jõudsid otsusele, et küllap Eesti sajanda sünnipäeva puhul. Kaudselt oli neil ka õigus, minu ujumised oli tõesti Eestile pühendatud. Pühajärve vesi oli väga mõnus ja soe, see suur järv ei jahtu nii kiiresti kui väiksed. Kalamehed püüdsid romantiliselt saartemetsa taustal kala ja sportlikud Pühajärve inimesed jalutasid ja jooksid kergliiklusteel. See külg Pühajärvest on ilus ja hoolitsetud, aga siit pole kahjuks näha, kui suur ja võimas järv tegelikult on. Sajanda järve tiitlit vääris see sellegipoolest ja oli päris kurb meel, et rohkem järvi otsida ja ujuda polegi enam vaja. Võib-olla järgmisel aastal ujun 101 järve, aga eks talv annab arutust!
