Enne augustikuiset hämarust jõudsime oma rännakuga Veriorra, kus saime veel ujumistuhinat rahuldada. Seal oli väga vahva rand, mitu riietuskabiini kaetud vihaste lindude piltidega, kiik ja pingid. Paisjärvele oli ehitatud uhke purre, kust sai vette hüpata ja kohe redelist tagasi üles ronida. Kartsime, et paisjärve vesi võib olla väga jahe, aga polnud üldse väga hull ja õhk oli jahedam kui vesi. Põhi oli kõva, aga sügavaks läks üpris ruttu. Veriora järv ja järvekaldad oli väga kaunid, aga emotsiooni tõmbas alla kohutav virtsahais, mis olevat sealkandis pidevaks probleemiks. Et olime järvetiiruga juba nii kaugele jõudnud, otsustamsime sõita korraks ka Räpinasse, et Lämmijärve äärest kaduma läinud trikoo üles leida ja kuskil midagi hamba alla saada. Kahjuks kõik toidukohad Räpinas olid juba kinni panud, aga Konsumist saime süüa ja rannast leidsime ka trikoo üles, päev oli korda läinud.
