Keset üht Karulakandi jõhvikasood on üks üpris suur Suur-Apja ehk Koobassaare järv. Kuulsime lugusid, et selle järve soiselt kaldalt sisse minnes on järvepõhi väga mõnus ja liivane. Seda imet läksimegi otsima. Kõigepealt oli üsna raske leida teed, kust järvele kõige lähemale saaks. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui auto suurele kruusateele jätta ja ise jalgsi mööda marjaliste radu ujumisväärset kohta otsida. Seal, kus kasvasid suuremad männid, oli ka pinnas kõvem ja paistis, et ka vesi läheb rutem sügavaks ning ei pea nii pikalt vetikates ukerdama. Astusin ühele kännule vee sees ja tükk aega võtsin seal julgust kokku, karjusin natuke ja alles siis läksin ujuma. Vesisammalt oli siin palju ja miski oli kogu aeg vastu keha, enne kui vabasse vette jõudsin. Ehmusin, kui päris sügaval riivasin oma käega veel üht ronti soises vees ja ujusin ruttu tagasi. Isa ütles, et see polnud mingi õige ujumine ja pärast virisemist olin siiski sunnitud veel ühe tiiru ujuma, mis polnud enam nii hirmus, aga siiski ebameeldiv. Tagasiteel sain lohutuseks korjata palju maitsvaid valmis pohli, polegi varem trikooga marjul käinud.
