Rautina järv 12.06

Rautina järve mõtlesime jätta päeva viimaseks, sest seal oli kaardil märgitud lausa ujumiskoht ja paistis korralik rand olevat. Kohale jõudes paistis kahtlane juba tee, mis järveni viis, üleni auklik ja mudane. Selle ääres kasvasid kahtlased taimed, mis olid vist kunagi lilled. Järve kaldal kasvas kaunis mets, mis meenutas natuke ilusat parki. Järve ääres polnud midagi ilusat peale päikeseloojangu. See ujumiskoht pole juba tükk aega ujumiskoht. Kogu vesi oli vastikuid valusaid taimi täis kasvanud. Järv oli nii madal, et ka pärast tükki maad kõndimist ei tulnud vaba vett, kus normaalselt ujuda oleks saanud. Siplesin ühe tiiru seal madalas vetikaterohkes vees, mis kriimustasid tohutult. Pärast sügelesid ja kipitasid mu jalad väga ebameeldivalt. Rand, kus sellel aastal oli käidud muud tegemas kui ujumas, oli täis pillutud prahti ja oli üpris vastumeelne. See järv oli natuke pettumustvalmistav, aga päikeseloojang võib iga lombi kauniks muuta.