Paradiisijärv Keemal 26.05.2018

Keema Suurjärv ehk Suur-Keema järv on imeline salajane vaikuses elav järv. Järve äärde pääseb üle põllu või läbi teiste hoovi seega leiavad selle järve peamiselt üles ainult omad kohalikud inimesed.

Seekord viis mind ja minu rohkem kui kolme sõpra ujuma ühe ilmakodaniku hilinenud sünnipäevatähistamine ja üks õige pidu sisaldab alati vähemalt tunniajalist veemöllu. Viimastel maikuudel on alati vesi juba pealt väga soe ja alumistes kihtides varbaidjahutavalt külm. Põhi on mõnel pool kõva, mõnel pool pehme, aga päris põlvini mutta ei vaju. Järv asub Keema ürgorus, mille nõlvad on hästi järsud. Sealt pääseb mööda sik-sakilisi rajakesi alla järve äärde. Kaldamudas elusteb igasuguseid vee-elukaid: kaane, tigusid ja kiilivastseid. Ilmselt leidub seal ka mingit kala, sest samal ajal, kui meie suplesime, istusid kogu pärastlõuna järve ääres kolm kalameest. Loodetavasti ei hirmutanud me kõiki kalu ära ja neil oli kodus naistele midagi ette näidata.

Keema Suurjärv on üks Eesti sügavamaid järvi-27,5 m. Kunagi olid kõik Keema järved omavahel ühendatud, nüüd on järvede vahel pigem soo ja pilliroog. Teised järved nagu Marujärv, Orajärv ja Väike-Keema väga ujumist ei kannata ja sinna minemiseks peaks kahlama läbi kaldavetikate.

Õhtul oli järve ääres kaunis päikeseloojang ja üllatavalt vähe sääski. Proovisime lõkketulel vahukomme grillida, aga et oli pime, ei suutnud me silmaga määrata nende küpsuse taset ja enamik kommidest läks põlema.

Maailmakaaslased heidavad pilku päikesejärvele

Selle kõrkjatuti taga on sooke enne Väikest-Keema järve