Mõniste järv 23.06

"Me sõidame siit ju kogu aeg mööda, küll millalgi suve jooksul lähme ujuma ka," kõlasid mu ema sõnad terve kevade jooksul. Mina arvasin aga, et nii me ei lähegi sinna enne sügist ujuma ja jaanilaupäeva lõunal siiski peatusime Mõniste pargi ääres, et järve ujuma minna.

Mõniste järve lasi kunagi ammu endale kaevata mõisnik, sest tema väljavalitud elukohas polnud looduslikku ilusa vaatega järve nagu mujal. See peaks ülaltvaates kujutama hunti, kes hoiab käes mõõka. See hunt oli ka Mõniste mõisa ja valla vapil. Vahepeal kasvas järv kinni, see oli täielik mudaauk. Talvel selle peal uisutati, aga kuni puhastamiseni umbes kümme aastat tagasi ei ujunud seal keegi.

Liivarand, mis sinna rajati, on küll juba rohtu kavanud, aga ujuda saab ikkagi mõnusalt. Põhi on kõva ja liivane, piki randa erinev see, kui kiiresti sügavaks läheb, aga jalad ulatuvad põhja umbes seitsme meetri kauguseni kaldast. Järv on parajalt väike, et see päikese käes ruttu soojaks läheks ja et üle selle ujuda jõuaks. Meiegi võtsime ette üle järve ujumise, aga see oli natuke vaevaline, sest kõht oli kohutavalt tühi ja energia otsas. Jõudsime siiski üle, ronisime mudasest kaldast üles ja pärast ujusime isegi tagasi. See on mõnus järv, mille ääres võib teatud aegadel olla melu, aga on ka parajalt varjatud ja privaatne. See on minu teine kodujärv.

Mõniste järveke

Näljast nõrkevad ujujad teisel pool järve

Oma riietumise eest vastutamas