Mustjärv 26.06

Parasjagu sõitsime mööda Piigandi järve kallast ja otsisime ujumiskohta, kui märkasime kaardil teisel pool teed väikest Mustjärve. Selle juurde sõites nägime väga põnevat talu, kuhu oli kõikjale aeda ehitatud inimesekujusid, kes olid natuke hirmutavad, aga lahedad. Selle talu aed ulatus küll järveni, aga just ujujate eemalehoidmiseks olid üles pandud keelusildid. Sõitsime mööda järve kallast edasi, ujumislootust natuke kaotamas, aga siis oli paremat kätt niidetud teeranda, mis nägi välja nagu vana talutee ja kuhu autoga kohe sõita ei julgenud. See teerada viis aga imelise metsajärve juurde. Vesi paistis tõesti tumedana, nimi Mustjärv on sellele järvele täpselt õige. Ujumiskoht on ilmselt kalameeste paradiisike, aga õhtul asustas seda tohutu parv sääski ja parme, kes peegelsileda vee kohal sumisesid ja pinisesid. Metsakaldalt vette oli ehitatud üleni puust purre, mis oli natuke vildakas aga ikkagi tugev. Vesi oli ka soe ja pruunikas, jalad põhja ei läinud, aga puutusid veeheinu. See ujumine oli imeline ja Mustjärv on kindlasti üks minu senine lemmikjärv.