Mitu autot on? ehk kodujärv Lõõdla

Lõõdla on järv ja bussipeatus. Lõõdla on kodujärv ja kodubussipeatus. Iga kord sinna ujuma sõites mängime arvamismängu, mitu autot järve ääres on. Suvel on tore minna ujuma keskpäeval, kui näeb ka teisi inimesi ja saab tunda end tsiviliseerituna. Tihti aga viib meie tee Lõõdla äärde alles hetk enne südaööd, kui saame nautida järvevaadet aurava vee ja pimeduses tegutsevate kalameestega.

Sel kevadel jõudsid kolm sõpra ja onu Ülo Lõõdla äärde 12. mail enne päikeseloojangut. Järve ääres oli null autot, täpselt nii nagu kõik arvasid. Kolmest sõbrast õnnestus minul kõige esimesena end märjaks kasta ja pidin pingutama, et vastu panna ahvatlusele teisi märjaks pritsida. Lõõdla kaldajoon on ajaga palju muutunud, kui mina veel noor ja roheline olin, oli kallas liivane ja sisse mindi kahest erinevast kohast, mida lahutas vesikupusaareke. Vahepeal hüljati üks kivisem rada ja see kasvas kinni. Paaril viimasel aastal on nende kahe koha vahele tekkinud uus suurem lauge kallas, kust saab hästi paate vette lasta ja vesi umbes viie meetri kaugusel kaldast ikka põlvini on.

Nõukogude ajal loodi Lõõdla järve angerjakasvatus ja mõned kalamehed on tänapäevalgi sealt angerjat saanud, aga looduslikult merre paljunema on sealt raske pääseda ja neid kalu seal varsti enam ilmselt üldse ei uju.

Lõõdlat olen avastanud igast küljest, selle kaldal päikeseloojangut vaadanud, haabjaga üle järve sõitnud ja mõnes järveäärses suvilas külas käinud. Unistus, mille kunagi täita võiks, oleks üle järve ujumine.

Täiskuu Lõõdla kohal