Paljudel tekkis kohe kahtlus, et kas Lämmijärv on ikka Peipsist erinev järv. Meie jõudsime otsusele, et on ikka küll ning seega sai lämmijärv endale ka 95. järve au. Veekogu on Peipsiga üks, aga järv on teine. Lõppude lõpuks on ju kõik maailma veekogud omavahel ojade ja kraavikestena ühendatud.
Räpina sadama kõrval on ujumiskoht, kus oleme ka varem Lämmijärves suplemas käinud. Just suplemas, sest ujuda on seal päris keeruline, arvestades, et veel kahekümne meetri kaugusel kaldajoonest on vesi veel ikka põlvini ning teekond niigi sügavale on raske, sest põhi on kaetud kividega ja teravate tillukeste järvekarpidega. Ühe sellise karbi või teab millega lõikasingi kogemata oma parema jala suure varba täiesti veriseks. Lämmijärve vesi on väga nagu Peipsis - üsna must, aga üpris soe. Koju jõudes avastasime, et ilmselt Lämmijärve ranna riietuskabiinid röövisid mu emalt tema trikoo. Ei teagi, kas verise varba ja kaotatud trikoo saaks veeretada nähtud mustade kasside kaela või jääb see meie endi süüks.
