Kurat ei tulnud meile Uhtjärve südaööl järele 2. juuni

Eesti vanima säilinud maabasiilika stiilis luterikiriku all, orupõhjas asub väga vana järv, tükike jääaegsest ürgjõest, samas orus Lõõdla järvega. Salapärane järv, piklik ja ilmselt ka karstunud kallastega. Uhtjärve kohta on palju lugusid, kuidas seal elavat Vanapagan, kuidas pardid selle lähedal maa-all liiguvad ja muid lugusid seoses hiiglaste, kivide ja kirikuga.

Sinna jõudsin mina koos pere ja linnatüdrukuga pärast võrokeste suurt laulupidu südaöösuplust tegema. Otse surnuaia nõlva all asub laululava ja uus suur lumivalge liivaga rand, kus mina miskipärast kirikuõpetajatega võrkpalli olen mänginud. Uhtjärv on sügav ja põhi muutub kiiresti, mõnes paigas on liivane, mõnes mudane, ääres kasvab natuke lögaseid ja libedaid vetikaid. Päikeseloojangupunas ujumine oli lõbus ja enese rullimine valge Piusa liiva sees veel lõbusam. Me polnud järve ääres ainsad, koht on kasvõi lihtsalt nautimiseks ja vaatamiseks väga kaunis ja armas. Kõige toredam oli veel see, et kaldal olid ka paraja suurusega ja kõikide seintega riietuskabiinid, millest vahel mujal puudu tuleb.

Päike loojub piki orgu

Selle liiva sees end rullides ja hiljem õli sees friteerides võib endast teha imelised albiinokananagitsad