Kaugel Karula metsade vahel asub üks järv, mille ääres kuulsime olevat väga hea ujumiskoha. Asusime seda otsima napilt enne pimedat, kaaslasteks kaks last, karjuv vanaema ja tuttav teatriteadlane. Sõitsime tükk aega läbi metsa, läbi aukude, mülgaste, mäest üles ja alla. Kui olime juba tükk aega sõitnud, avastasime, et olime läinud hoopis vales suunas ja pidime tagasi sõitma. Parajasti oli käimas Hauka laat ja kõik telkimisplatsid olid rahvast täis ning need üksildased metsateedki polnud inimestest tühjad. Lõpuks leidsime üles õige tee, mis viis meid otsitud järveni. Järv polnud väga suur, aga ujumiskohta selle kaldal polnud näha. Näha oli vaid üks üksildane punane telk järve kaldal. Inimesi ega liikumist näha polnud. Võib-olla seisis see telk seal juba eelmisest kevadest, võib-olla olid omanikud lihtsalt telgi valges üles pannud ja ise Antslasse peole läinud - see jäigi saladuseks. Vette siiski sealt järveotsast sai. Sinna oli sisse tallatud päris mitu rajakest ja kui vette astusin, tabasin jalge alt ka vana purde jäänused. Kui neist üle sain, oli päris mõnus vabas ja salapärases vees ujuda. Vesi oli puhas ja hoolimata sellest, et asus keset metsa, polnud vesi pruunikas nagu tavalistel metsa- ja soojärvedel. Ujusin ühe suure tiiru, ronisin tagasi veest välja ja läksin salapärasest telgist ringiga mööda autosse, kus vanaema juba ootamisest pahur oli. Tagasiteel sattusime teele, mis oli mahalangenud puudel täiesti kinni pandud, sõitsime mööda veel paarist rohkete telkijatega palistatud järvest ja jõudsime lõpuks kohta, kus oli samal õhtul puhkenud metsatulekahju ja töötas rohkelt tuletõrjeautosid. Ujumaskäik Kallõtõ järves oli kindlasti minu järveretkede suurim seiklus.
